Taliküüslauk ''Ljubasha"

* Nagu teada, ei paljundata küüslauku erinevalt teistest sibulatest mitte seemnetega (neid ta ei anna), vaid vegetatiivselt sibula jagamisel osadeks (teatud tingimustel küüslauk õitseb ja annab ka seemet). Seetõttu laialdaselt kasutusel olevat valikut koos ristamisega ja seemnetest paljundamist küüslaugu puhul kasutada ei saa, on võimalik vaid kloonide valik, nii et sorte saab sortideks nimetada vaid tinglikult. Peale selle, ka meie esivanemad valisid sibulaid ikka selle järgi, kuidas nad säilisid kevadeni, aga kevadisel mahapanekul ei anna küüslauk üldse õievart. Nii on saadud suviküüslaugu vormid, mis on tuntud kui „kohalikud rahvaselektsioonisordid“. Suviküüslauk ei erine maitseomadustelt taliküüslaugust, temas on vaid veidi vähem eeterlikke õlisid, mis annavad küüslaugule iseloomuliku aroomi.

Mahapanekuks valitakse terved ja hoolikalt kuivatatud sibulad. Paar päeva enne mahapanekut jagatakse sibul tütarsibulateks (küünekesteks), vältides nende mehaanilist vigastamist. Seejuures ei tohi tütarsibulatele jääda vana juurekontsu, mis segab juurdumist. Ka tasub tütarsibulad enne kalibreerida.
Ühesuurustest tütarsibulatest ilmuvad tõusmed üheaegselt, mis lõppresultaadina ka valmivad üheaegselt. Suurematest tütarsibulatest saab suuremat saaki kui väiksematest ja keskmistest. Enne mahapanekut (umbes ööpäev) pestakse sibulaid keedusoola (3 spl 5 liitri vee kohta) lahuses 2-3 minutit. Seejärel hoitakse neid vasksulfaadi lahuses (1 spl preparaati 10 l vee kohta) kuni 2 minutit. Võib leotada ka mikroelementide lahuses. 
Suviküüslauk pannakse maha varakevadel. Pehmema kliimaga aladel võib seda teha ka sügisel. 
Taliküüslauk pannakse maha sügisel. Sel juhul kasvab järgmisel aastal mitme tütarsibulaga liitsibul. Kui taliküüslauk panna maha kevadel, siis kasvab mõningate eranditega 1 jagunemata sibul. 
Küüslaugule meeldib väetatud, huumusrikas muld, soovitavalt kerge liivsavi või saviliivmuld. Happelised mullad tuleb eelnevalt kindlasti lubjata, seda juba eelkultuuride kasvatamisel, siis antakse ka värsket sõnnikut (5-6 kg/m2). Mineraalväetisi antakse enne kevadist mullaharimist: 30 g/m2 superfosfaati ja 20 g/m2 kaalisoola. Kevadel antakse lisaks ka 5-6 kg/m2 kõdusõnnikut. 
Taliküüslauk pannakse maha septembri lõpust oktoobri keskpaigani niisuguse arvestusega, et sibulad jõuaksid juurduda, kuid mitte kasvada. Mahapaneku sügavus on 5-8 cm, sibulate vahekaugus 6-8 cm, vagude vahe 20-25 cm. Sibulad kaetakse hoolikalt mullaga. Kevadise mahapaneku optimaalne aeg on kohe peale lume sulamist ja maa tahenemist. Siis pannakse sibulad 3-5 cm sügavusele.
Kui küüslaugul hakkab kasvama õievars, aga teil varresibulaid (õisiku asemel on vegetatiivsete pungadega õisik, millest arenevad varresibulad) tarvis ei lähe, siis tuleks need kohe ära murda või lõigata.
Kui kasvatate küüslauku aga varresibulatest, siis pannakse need samuti maha kas enne talve tulekut või kevadel, kuid siis kasvab alla vaid 1 sibul või isegi küüneke. Ja head saaki saab alles aasta pärast. Varresibulad külvatakse ridadena 4-5 cm sügavusele, (kevadel 3-4 cm), taimede vahe 2-3 cm. 
Taliküüslauk koristatakse juuli lõpus-augusti alguses, suviküüslauk aga augusti lõpus, septembris, osaliselt va lminuna. Koristatakse kuiva ilmaga. Kui lehed hakkavad kuivama, tõmmatakse taimed maast välja ja jäetakse peenrale 4-5 päevaks kuivama, vihmase ilma korral viiakse kuiva ruumi. Peale kuivamist lõigatakse pealsed ja juured maha, alles jäetakse vaid 4-5 cm pikkune tüügas. Kasulik on põletada kas küünlaleegil või gaasipõletiga juureotsad ära. Niimoodi töödeldud küüslauk võib säilida toatemperatuuril kuni kevadeni, kuivas ruumis on soovitav hoida madalates karpides. Mahapanekuks aga niisugune küüslauk ei sobi. 
Mõnikord säilitatakse küüslauku ka linasest riidest kottides. Ja ikkagi on küüslauk üsna kapriisne kultuur, mõnikord tuleb kasutada mitmeid nippe, et vältida tema kuivamist. Näiteks kastetakse iga sibul sulatatud parafiini sisse, et moodustuks kaitsekiht, mis takistab küüslauguküünte kuivamist. On ka üsna eksootiline säilitamisviis – puhastatud küüslauguküüned pannakse päevalilleõli sisse. Seejuures omandab õli pikantse maitse (peale selle saab seda õli nohu puhul ninna tilgutada). 
Küüslauku saab säilitada ka maa sees. Selleks pannakse kuivatatud sibulad kilekotti, seotakse see kinni ja kaevatakse 40-50 cm sügavusele maasse. Kui sajab lund, siis kuhjatakse seda, et säilitada sooja. Kevadel peale lume sulamist võetakse kilekott maa seest välja. 
Taliküüslauku on parem hoida soolatuna. Kastruli põhjale puistatakse kiht jämedat soola, sellel kiht kuiva küüslauku, seejärel jälle soola. Nõud hoitakse jahedas kohas. 
Küüslaugule sobiv hoiutemperatuur on kas -2°С või +20°С. Sel juhul on kaod minimaalsed. Soojas hoidmisel (+16+20°С) ja suhtelisel niiskusel 70-75% on kaod 30-60%. Pärast niisugust säilitamist mahapandud küüslauk hästi ei idane, paljud taimed jäävad kasvus maha ja saagikus on tunduvalt madalam.